"what i do with my body does not concern you" ja tähtpäevadest juttu

räägin kõigi nimel, kes kunagi on värvinud oma juukseid, ennast needistanud, tätoveerinud või mida iganes, kasvõi küüsi lakkinud või meikinud nii, et see kellelegi ei meeldi. see on minu keha. see on minu. ma teen sellega, mida ma soovin ja kui see sulle ei sobi, siis istu mujale, ära vaata minu poole, sest isegi kui see sinu jaoks tundb ebaloomulik, veider, kole - meeldib see ilmselt mulle.
milleks üldse vinguda ja bitchida teiste inimeste kallal, ei saa aru. ka ei saa aru sellest kui küsitakse et "wtf, miks tema sulle meeldib" või materiaalsemate asjade kohta näiteks et "wtf, miks selle raamatu ostsid" või "wtf, miks sa sellistmuusikat kuulad" ja nii edasi, see n nii solvav. kui keegi/miski sulle meeldib ja sult nii küsitakse.. see on masendav, miks
1) see sinu asi on
2) see sinu arust sinu koht on üldse midagi öelda, kes sult küsis tont?
veelgi enam, miks me üldse mõistame inimesi hukka selle järgi millised nad välja näevad või mis neile meeldib? nii, nii äraleierdatud küsimus ja siiski hea asi, mida küsida. lihtsalt ei või.


ma olen kusjuures jube kuri enda peale ja ka päris mitme kalli peale, kõik on haiged, külmetunud, palavikus, jube nõme, haige olemine sakib ja eriti vaheajal. :( ma ausalt südamest soovin et kui sina kes sa seda praegu loed oled kasvõi natukenegi tõbine, saad sa kohe ilusti ruttu terveks!!!!


jõuludest nii palju et no ma ei kujuta ette, miks inimestele nad meeldivad, ma võtsin neli kilo juurde ja olen rahul ainult oma fööni ja tädi toodud inglismaa kallite šampoonide ja palsamitega (4ever hair). ja ainus päriselt  hea jõulupostitus oli "palju õnne, jeesus" mis viib järgmise teemani.
miks persse pärast me üldse jõule tähistame? enamus maailma rahvastest ei ole ju kuidagi kristlased ega midagi selle lähedastki, kas see ei peaks ometi jeesuse sünni tähistamine olema? ei, meie siin niisama muutsime püha traditsiooni pere kokku koguda ja üksteise seltsi nautida samas olles tänulikud jumal teab mille kõige eest - selle tegelikult kauni asja muutsime meie võistluseks, kes saab jõuludel kallimat nänni. lihtsalt ei saa aru, miks on sellised pühad muutunud nii... kommertslikuks? pole õige sõna, isegi ei oska seda tunnet seletada praegu.


pööripäevad. ja aastavahetus. need ausalt öeldes on asjad, mida minu arvates tuleks tähistada. talvine pööripäev kui märk sellest, et hakkab jälle aeglaselt valgemaks minema ja loodus hakkab uuesti varsti ellu ärkama, ausalt see 'tegi mu päeva' kui klassiõde saatis sõnumi , ,,head taliharjapäeva!".
ja aastavahetus samamoodi, algus uuele aastale, uuele ringile ümber Päikese, uued 365 päeva meie jaoks elada ning sama palju uusi võimalusi asju paremini teha.
enam siis ei vingu, oijah. häid jõule enam ei soovi, kuna nad pole eriti minu teema ja möödas ka juba aga kindlastiii kõigile head vana aasta lõppu, ilmselt bloggerisse ei satu enne jaanuari, niiet head pidu teile aastavahetusel või lihtsalt toredat veedetud aega! :)

mu süda
on suurem
kui su rusikas
mind sa ei lämmata
iialgi.

lappes

tegelikult ei saa aru inimeste ebaviisakusest, see on haiglane lihtsalt, kes meid selliseks õpetas? meie häbematus, trots, omakasuiha, kust see tulnud on? kas meid tõesti kasvatasid meie vanemad nii või on see kuidagi välja kujunenud selle surve tõttu, mida avaldavad noored üksteisele ja vanad noortele? millest see tingitud on?
ei oska öelda sellist asja


jõulud. jah, jõulud. nad on tõesti kohe käes. ukse taga. koputavad kui pakane.
ausalt, mul pole jõuludest midagi oodata. saaks vähemalt sõpradega olla aga ei, istume perega, mängime kodu. tore on.
vähemalt kuusk on ilus. selline lopsakas ja kena, lõhnab ka hästi, isa olevat toonud siis kui ma pohma välja magasin.
ja vähemalt kõrvitsad ja hapukurgid. niggas.

hommikul kui ärkan
olen sind täis,
mitte mingis perversses mõttes;
mu veresoontes voolad sina,
ma hingan sind sisse ja lasen sind välja
mu sees oled sina see, mis tuksub
liigun välisuksele, võtan pakist sigareti
tunnen su lõhna oma juuste, oma käte küljes



-----




okei jah klassiõel tekkis küsimus päevake tagasi. jah, kõik, mis ma siia kirjutanud olen /siin avaldanud /mida iganes, on minu enda sõnad looming arvamused mis iganes, kui ma just pole teisiti öelnud (või kui need pole laulusõnad. see on täiesti teine teema)
...whatever

lase mul olla sinu kokaiin
sind linnutiivul unustusse viin
ning kui soovidki põgeneda siit
minema ei vii sind ükski teeviit

lase mul olla sinu teepuru keenud vees
või su lemmikraamat,
see tunne sinu sees

üleeile

üleeile käisin baaris istumas
veel veidi enne üheksat
kohtusin luuletajaga
alakaaluline ning kandis prille
esitaski luulet
kuid kes teab, kas see oli tema luule
või kas see üldse oli luule
tänapäeval enam ei teegi vahet

pärast hakkasin koju minema
lumekrudin mu kontsade all
tuul mis ajas tuka sassi
bon iveri loo lõpp
naer mis kõlas üle vanalinna siiani mul kõrvus

kusagil metsas suitsetanud, neli ja pool igavikku trollis sõitnud
tegelikult oli kümme minutit
nüüd kell kolm päeval
iiveldus ja peavalu eelnevast õhtust ja ööst
paneb mõtlema, et kas on vaja
seda noort keha raisata
aga
need mõtted on peas
ainult kuni
lähed järgmine kord
mustamäele
eesmärgiga osta üks läbipaistev kotike

ja siis algab kõik algusest

mina ei ole pühapäevahommik
ei ole ka reedene päikeseloojang
ma olen öö vastu kolmapäeva
kell kaks teen kaheksandat tassi kohvi

andestust

vaid sedasamust palun teilt selle eest, et mul pole olnud mahti kirjutada siia midagi. tõsiselt kahju, nii palju ütlemata jäänud, aga samas on mu tihedalt täidetud aeg ka olnud superhästi veedetud super inimestega :)
ja siis nüüd /läeb veits poeetilisemaks/ kus jälle võimalus kirjutada, nüüd mu käsi väriseb ning süda tuksub veidi tahhükardiliselt, nüüd veel veidi ning siis olen ma vaba juba kirjutamaks, vaba peavalust ja pohmahaisust ja kõigest muust halvast

aga, diipi juttu jõudsin ka ajada, herr Sumoga
et mõtle, kuidas mees keedab hommikul riisi ning lõunaks on see juba jahtunud. siis peab ta seda praadima või midagi, kuid raisk - riis läheb jälle kõvaks, just nagu alguses, lihtsalt veidike pruunim. siis kutt paneb hommikul uuesti riisi keema, et kurat, pole ju pehme. ei jõua jälle süüa ja lõunaks juba jälle vaja praadida. nii ei saa ju üldse edasi.
 eluga meil kõigil vast sama lugu. edasi ei liigu ja nii me olemegi riisipraadijad kogu elu, ainult ühe koha peal, lihtsalt praeme ja keedame.

ja siis veel veits
need veidike, no nii 10, 12 aastat vanemad kutid, kelllel ikka "nooremast põlvkonnast ülimalt pohhui on"
mis, kurat, sa enda arust oled, see on ju tegelt küll sinu mure. kes sind pohhuistiks lubas, bljäd.

kuidas üldse kirjutada hästi? mis on "hea"?
miks peame me kirjutama luuletusi või kirjandeid või jutte kooli keskkonnas, mis seda nõnda pärsib, ja veel 45 minutiga? kuidas hinnata erinevalt kodus kirjutatud ja koolis kirjutatud töid?
mis on hea kirjatöö valem?

veits kirjanduses kirjutasin

a tglt see pole see päris mis õpetajale esitasin, veits muutsin ja värkisärki sest nüüd teised tunded mõtted idk mida iganes
ma sakin tglt jh aga tahtsin siia salvestada et ära ei kaoks

----

see hetk kui suitsuvine virvendab mul silme ees 
siis kui olime sina ja mina, üks kõigi, kõik ühe eest 
ja nüüd, käes täiesti teine situatsioon 
kui meile räägitakse 
et kui hea on olla noor 
lihtne leida armastust 
lihtne leida elule vastust
ja tõsi ta ongi, sest kõik need pahed, mõttestimulatsioon 
lükkavad sisse paraja kuradi hoo 
et üksi kuskil urkas leida oma visioon 
--
aga mis on see visioon 
see väike idee, mis meil kõigil on või olema peaks
kusagil sahtlisse kirjutatuna või märkmikku sodituna 
võib-olla ka salvestamata, lihtsalt kosmosesse heidetuna 

sellest võibolla-paremast-maailmast 
kus kõik oleks õnnelikud 
ja keegi poleks enam
see taskurätikulaps
keda üks lõngus mulle kirjeldas 
--
--
võin teile ausalt öelda
jah, sellist eestit te tahtsitegi 
ja ühiskond ei ole vittus vaid hoopis teie olete 
sest teie olete need, kellele valitsus ei meeldi 
ja teie olete need, kes kurdavad eelarvamuste üle 
ja noored pole hukas, 
so what et mõned kuskil poe taga trimpavad 
so what et eile läks fränki männikule kanepit suitsetama
so what 
so what 
so w h a  t 

sinusse, kallim

siiski, olles selles vanuses, võtan ma endale vabaduse päriselt olla naiivne ja kindlasti pole ma ainus; kellelgi pole õigust selle üle vinguda, sest ma tõesti olengi nii noor ja rahul endiselt sellega. jah, vahetevahel kuluks ära dokument, mis ütleks, et ma olen 18, vahel tõesti on tunne, et ei saa mõnest asjast täielikult aru ja olen mõjutatav, kuna samastun nii paljude asjadega ning ei oska enamus hetkedel seisukohta võtta, alati on midagi valesti, alati ma leian, et miski võiks olla paremini, olen loomult perfektsionist, nii... naiivne, kui üldse olla saab ja midagi sellest paremat ei saagi olla. olen nagu pipi, mitte kunagi ei taha vanaks saada, ei taha kohustusi, ei taha vastutada, ei taha hakata mõtlema pensionisammastele ja valehammastele, ei taha mõelda majalaenudele ja suurte vaenudele, ei taha muretseda, kurvastada asjade pärast, mis pole olulised.

ja ma ei teagi, kes ma olen. aga kurat, kas keegi üldse teab või saab teadma?!

rokkooper

i am young and i'm naive, tell me something i would believe 
no jah. käisin rokkooperis siis eile, see tanel padar thing. polnud arvustusi lugenud, midagi ei kuulnud ei teadnud... ühiskülastus ja nii. muidu üldiselt ooperis eriti ei käi, aga eks ta mingit moodi elamus oli jah
ei hakka teile sisu ploti siiski väga rääkima vist, põhimtteliselt oli jutt selle ümber, kuidas tänapäeva staaridel pole endal mingit valikut ega võimalust midagi teha peale selle mis neil lepingus kirjas on; ja kui nende aeg täis saab, peavad nad "teisele poole lauda istuma", siinkohal oli siis tegu superstaarisaatega. eks ta tõsi ole, kuid ausalt, kui selle kohta tükk teha, võiks kuidagi edasi arendada ka. ausalt, tund aega oli kestnud, siis hakkas tunduma, et lugu areneb ja siis bam, tuled. arvasime et vaheaeg, et nüüd läheb põnevaks, aga apparently oligi läbi
seal promos oli tanel padarit mainitud, oli laval ka, ainus põhjus, miks saal peaaegu täis oli; jube kommertslik pask, mida pregu teatriks nimetatakse, inimesi ei tohiks teatrisse trikitada tulema, kui midagi pakkuda pole, mis päriselt huvitav ja hea elamus oleks, ainult minu lihtsameelne arvamus kuid siiski
aga paar huvitavat asja oli siiski, mõned asjad, mida nad ütlesid, ja ka muidugi hääled olid enam-vähem aga ma leian siiski, et kui toimub etendus estonias, siis võiks mingi kõrgem tase olla, kuna ma ei usu, et rahvusooper kommertsi peale välja läinud on
ja üldse, miks me käime selliseid asju vaatamas? enamus (noh, klassiga käisime, näide) meie klassis pole näiteks hamletit või ühtegi muud klassikut ooperis näinud, rääkimata lugemisest, vb mned on kõige rohkem neid DiCaprioga filme näinud, kui sedagi. tunnistan ausalt, et ma pole ka kasvõi  hamletit ooperis näinud, aga jubedalt tahaksin, filmi olen näinud, näidendit olen lugenud, küll eesti keelde tõlgituna, kuid siiski; miks ei või me alustada klassikutest?
ja veel süvenedes, miks me loeme mingit eesti viimase kümnendi jooksul kirjutatud kirjandust kui enamus meist pole lugenud kasvõi kolme musketäri, või don quijote'i, või dickensit kasvõi, või austenit, bröntesd, stone'i, moliere'i, mida veel noh, päriselt ka, sel ajal kui me vingume selle üle, kui igavad need raamatud on, mida need eesti nobodyd kirjutavad, pole me lugenud enamusi kirjandust päriselt mõjutanud raamatuid, nii vihale ajab #overreacting #hashtags
aga oki see teema pole oluline, ooperist veel veidi:
tegelikult oli seal ka mitmeid huvitavaid mõtteid, nagu näiteks see, mille ma twitterisse ka postitasin - et ainsad teemad, millest ühiskond täies ulatuses aru saab, on seks ja sitt. ongi nii, nõustuge või mitte, kuid universaalsemaid teemasid te ei leia niivõinaa. mõtestage ise see eneste jaoks lahti, mina seda tegema ei hakka
aga olgu, lightshow oli päris vägev ja üldiselt, mittte ükski eesti raadio ei hakka laskma laulu, mis räägib oravatest.

koolitööd

olen hakanud mõtlema, et vahetevahel mulle nii väga meeldib mõni mu referaat, essee, uurimistöö, mis iganes, et ma tahaksin neid avalikustada - mitte et te neid maha teeks või neid enda omadena esitaksite, vaid et te saaksite materjali, ideid või muud sarnast. mul on päris palju seda, mida ma uurinud olen, alates pärmi kasutusaladest kuni globaalse soojenemise kuni jane austeni eluloo ja 19. saj kooli võrdluseni tänapäevaga, siis veel kevade tegelaste iseloomustusi ja värviteooria ning ajaloo konspektideni; tuumaenergia, mul on isegi referaat eduard khili eluloost, psühhedeelsete taimede kohta kogutud info, kogutud ajakirjanike ja kultuuritegelaste blogisid, luulet, raamatute nimekirju ja sisukokkuvõtteid ja jumal teab mida veel; kas poleks mitte lahe, kui ma seda kõigiga jagaksin. mis te arvate???:):)
(väga heategevuslik tuju on täna lalalalallalalala)

vaid isiklikud seisukohad + umbrohi ei kao

põnev fakt: eesti presidendi ametlik twitter on IlvesToomas

päriselt ka ma sain mingit heitmeili pärast seda viimast postitust ju, kas te tõesti leiate, et siin minu blogis ma ei või kirjutada oma mõtteid võI? kes teil käskis seda lugeda, need on vaid minu isiklikud noore inimese seisukohad, mida ma siit oma istekohalt kirjutan. suht lame nali ma sakin
oke aga tõesti, kas on siis vaja niimoodi sõimelda, kui mina jah tõesti, kirjutan netiavarustesse oma küsimusi  ja ei oota mingit tagasisidet või et keegi isegi loeks seda, ja siis teie võtate veel vaevaks mind selle eest sõimata.. kuidagi ma võtan seda lausa komplimendina, kuna kui te selle lingi avate, selle jutu läbi loete, sellele mõtlete.. te hakkate millegi üle mõtlema, mis on ainus põhjus, miks üldse mina või keegi blogib, see põhjus, et inimesi/ennast mõtlema panna, et midagi hakkaks hallide ajurakukeste vahel liikuma, isegi kui te kirjutate sellest mida te hommikuks sõite ja mis koolis-tööl juhtus

umbrohi ei kao
et siis hakkasin hommikul mõtlema ja täitsa ongi nii, pidin selleks sellist väljendit kasutama sest ilmselgelt maakas, peasant jne jne jne. teate, ma ei hakka kedagi eraldi välja tooma, aga kui te hakkate siiski mõtlema sellele osale populatsioonist, mis teile ei meeldi praegu - olgu need siis teatud erakonna poliitikud, või õpetajad, lapsed, noored, kambad, seltskonnad, rahvused, puberteediealised. üksikud indiviidid. need, kes teile on pinnuks silmas. te peate, mina ka pean leppima sellega, et see 'umbrohi' ei kao ning sellest tuleb lihtsalt mööda vaadata, kuna te pole mingid inimkonna aednikud, kes võivad endale ebameeldivaid isikuid välja juurida või mürgitada.

eelarvamused, ülekoormus

et siis istusin twitteris ja nägin tweeti a'la "mul on nii kiire, aga vähemalt ei suitseta kuskil vabaka nurga juures"
teate, see on masendav, ja sina, kui sa tead, kes selle tweedi kirjutas või oled selle tweedi autor, siis ära tõstata teemat, see pole absoluutselt oluline, kuna jah, see autor pole oluline, no offence
et siiski mida vittu, mida see tähendama peaks? kui sa "suitsetad kuskil vabaka nurga juures", kas see tähendab, et sul on aega jube laialt? kas see tähendab, et sul pole kohustusi, vastutusi, enesedistsipliini? kas see tähendab, et sa oled halvem? ma ei küsi seda sp, et ma ise olin ka "tsiller" mingi hetk minevikus ja et umbes tean täpselt mis tunne see on, vaid sp, et kas see on tõesti vajalik. jaa, ma tean, et ma ise räägin ka neid taga vahetevahel ja et ma ei arva neist, kes iga nurga peal suitsu teevad või joovad seitse päeva nädalas eriti hästi aga päriselt ja ausalt ka, kas see esiteks

• on asi, mida avalikult kirjutada - päriselt ka, kui need inimesed (ja ausalt, täiesti ausalt räägin) teaksid, kes te täpselt /mõtlen tagarääkijaid/ olete, lõpetaksite te ..halvasti. ja mitte nagu seda sorti halvasti et telefon ära võetud või midagi. 

teiseks,

• on asi, millest üldse rääkida - päriselt ka, ma mõtlen siin praegu just oma lähemaid tuttavaid ja inimesi, keda ma olen kõige rohkem kuulnud neid halvustamas - no okei, nad on teie arust teist madalamad, mingid mõttetud vabaka inimesed või solli inimesed või pässa gäng või mis iganes, aga kas nad teid kuidagi puudutavad? tooge rohkem kui see näide et nad jäävad teile ette ja siis ma võin teid ära kuulata. 

kolmandaks

• on üldse oluline - tegelt ka, teie kui noored lugejad, muusiud, kirjanikud, kunstnikud, jumal teab mis asjad...on üldse oluline mida mingid peasantid teevad? kurat, kui nad tahavad nädalas korra kodus käia ja muu aja kuskil teab kus läbumajas veeta, siis las nad teevad seda, see ei ole üldse asi, mille pärast te peaks mures olema, lol 

ma tean et see on imelik et ma neid kaitsen aga tglt ka ma olen üks neist olnud, ja ausalt see on nagu mingil tasandil isegi rassism..."ta on must, ta peab olema ori" - "ta käib sollis, ta on harimatu joodik" minu jaoks kõlab see sarnaselt ja ma TEAN, et see pole võrreldav, kuid praegu, 21. saj noorte ühiskonnas, noorte brutaalses, halastamatus, eelarvamustel põhinevas ühiskonnas...see, kus sa täpselt tsillimas käid, on nii oluline, et see on imelik. keegi ei tee suurt numbrit, kui sa kellegi juures kodus istud ja seal teed samu asju, mida teeb teine inimene, kellest taga räägitakse, kuskil pargis või parklas või muus avalikus kohas

unevõlg on nii suur et see on ainus asi, millest ma kirjutada tahtsin, allnighter it is ja ma seekord siis öösel kirjutan veel midagi, kui miski pähe tuleb. issand kui väsinud ma olen.

palju sõnu, tühi sisu

need 4 sõna on need, millele ma mõtlen, kui loen enamusi blogisid, mida peavad minuvanused inimesed. need koosnevad sellest, mida nad nädalavahetusel tegid, kes on koos, lahus, mida nad mõnest inimesest arvavad ja nii edasi, ja siis on need, kelle blogid on veits targema jutuga, mida huvitavam lugeda. üht neist tahaks mainida ka nüüd, kes mulle vastukajana (kuna mina siin vaid paiskan küsimusi interwebi ja loodan jumala eest, et keegi loeks ja mõtleks ka) kirjutas pikema postituse kui mina tavaliselt
postitus : http://midagisilmas.weebly.com/2/post/2012/11/keskmiselt-normaalne.html 
nagu ka seal kirjas, on tolle blogi autor mu klassiõde, et free promo she never asked for talle siin :)
aga muidu tegelikult ma mõtlen siin et kas kogu see värk, millest minuvanused üldse kirjutavad räägivad mida iganes (ka suuuur hunnik minust vanemaid, i mean no disrespect aga kammoon) on üldse oluline, sest tõsi ta, saja aasta pärast ei koti enam kedagi, kes kõige rohkem täis oli, kes kahe sai või kes kellega magas. üldse pole ju oluline, eks? niiet miks muretseda
jah, ma tean, et ma mõne tuttavaga räägin ka ainult sellest, kuid see on tingitud viisakusest, ja muu jututeema puudusest, päris kurb, eks
kui ma vaid leiaks mingi universaalse teema, mis puudutaks meid kõiki ja ei hõlmaks seda, mis hetkel linnas toimub... not going to happen, ye
olgu, on another subject: maailmalõpp
mis siis sellest sai? enam polegi maiade kalender, magnettormid ja muu jama nii tähtis või? kas see mitte ei peaks olema mingi.. 50? 40? päeva pärast? ja ometi kuulen ma sellest nii vähe
isiklikult oleks ma õnnelik, kui see tuleks, poleks enam neid kohustusi, poleks mitte midagi
samas ei oleks ka, mul poleks keha, mõistust, vaimu, hinge, mis iganes see on, millega me emotsioone tunneme - mul poleks seda enam, või noh teate küll, igal juhul väga false kui öeldakse et nad oleksid üldse midagi ,kui maailm otsa saaks, if you catch my drift
kui ma vaid oskaksin teha midagi muud peale raskete küsimuste küsimuse siis ma ju siiski jõuaksin kuhugi aga LOL NOUP, olen awesome in a can ja ei suudagi muud välja mõelda; ei suuda analüüsida, ei suuda järeldada, ei suuda teha piisavalt kuradi pikki postitusi et rahul olla
aa ja teate et umbes 50% keeltes on prostituudi ja näitleja jaoks sama sõna, kuulsin seda täna ja ma ei tea kui accurate see on aga huvitav, eks?

hea ja toodame keskpärasust

niiii tagasinselle farmville teema juurde. color of facebook. kas see tõesti on asi, mille üle vinguda???? uhg
aa siis muide lugesin lõpuks läbi Aldous Huxley 'Hea uus ilm' ja ülimalt hea oli, tõsiselt probably üks mu lemmikuid raamatuid, nii huvitav oli lugeda seda, eriti koos selle taustaga, mida ma raamatust, autorist ja ajastust teada sain pärast lugemist

eile kirjanduse tunnis lugesime lõiku raamatust 'Tappa laulurästast' ja tekkis arutlus selle üle, kuidas väga paljud meie klassist, koolist ja üldse Eestis ja maailmas ka rahulduvad keskpärasusega, et kui peaasi, et oleks tehtud ja see, et sa kasutad oma potentsiaalist maksimumi, ei tule kõne allagi; lihtsalt peaasi et oleks midagi tehtud, et veaks läbi kuidagi ning õpetaja ütles asja, millega ma nõustun ja millest mul on kahju, (veidi viisakamalt küll) et tegelikult enamusi neist, kelle perset see nokkima peaks, ei ole huvitatud nii väga, ei innusta neid, ei julgusta
ehk siis toodame massiliselt keskpärasust
kuid nüüd sellega tekib küsimusi... mis on keskpärasus, kuidas seda määratleda? kui kõik teeksid kõike maksimumile, kas siis üldse oleks maksimum, kas siis poleks see meie praeguse tasandi maksimum selle keskpärasus? kas meil tegelikult ongi lõputu potentsiaal? kuidas ennast inspireerida, et tekiks soov, huvi olla parem või muutuda paremaks, kui sa praegu oled, või millisena sa end praegu tunned? aga miks mitte? miks me kõik seda ei tee? sest see oleks liiga raske? või äkki liiga lihtne? tagasihoidlikkus? laiskus?
ma tunnen inimesi, kes annavad absoluutselt igas valdkonnas oma maksimumi, oma potentsiaali tipu, vahel jääb ka sellest väheks. kui suur pettumus võib see neile olla? kas nad ei saa selle pärast öösel magada? kas see on neil sundkäitumine? või on seemingi teatav kohusetunne? äkki on see soov ühiskonnale näidata, et nad on paremad, kõrgemad kui teised? kas see ongi eliit? ja kas meie noored, meie senini kõige rikutum põlvkond, olemegi paarikümne aasta pärast need, kelle seast joonistub välja kultuuriline ja poliitiline eliit? kas meil on lootust olla paremad, kui meie eellased? kust läheb eliidi piir? kust me eristame, kes on teistest parem ja kes mitte?
nii palju küsimusi

farmville? seriously?

kas see on tõesti asi, mille kohta tuhandeid ja tuhandeid twitteri postitusi ja staatusi kirjutada? tõsiselt? kas see on mingi nali? see on kõigest mingi pikselfarm internetikeskkonnas, jumala eest, facebook on teinud võimalikuks selle teadetest blokeerimise, see pole ju oluline, ega ju? see kindlalt pole asi, mille pärast sellist sügavat viha tunda ja inimesi eemaldama hakata?
on siis või?
kas miski üldse on oluline? inimesed vihastavad alati nii mõttetute asjade pärast, kogu see stress ja muu jama, siis tuleb üks 12-aastane facebookis, ehitab seal endale teist reaalsust ja saadab sulle mingi kutse, ja see üks punases aknakeses (1) ajab su nii närvi, et sa tahad oma kasutaja ära kustutada mingist internetikeskkonnast, mis apparently on sulle elu
teema areng
kas facebook üldse on nii tähtis? kas miski laias interwebis on üldse nii kuradi tähtis, et sa pead selle peale oma emotsiooni raiskama? kuidas te, kes te seda teete, üldse millegagi siis päriselus hakkama saate? kui inimene bussis teie kõrval nina nuuskab, hakkate ta peale siis karjuma või? kõht läheb lahti, sõimate vetsupotti?
kas ma tõesti eksin, kui ma ütlen, et tegelikult pole farmville, cityville või ükskõik milline shitville asi, millest sellist draamat teha?
okei, olen true hypocrite, et selle asja peale just närvi läksin, ma pole teist parem midagi, ärge üldse seda arvake.
peaks selle blogi ära lõpetama im afraid im seriously offending people now
okei keegi retweetis mingi asja selle farmville kohta, pidin mõtteid väljendama
okei 2 liiga palju kohv pole hea, kirjutasin selle minutiga
okei 3 ma päriselt ka peaksin bioloogia uurimistööd tegema hakkama

mõte

mind kummitab peas üks pilt, stseen mingist varasemast kohast, ajast, unenäost, nagu deja vu, ma pole seal mina, ma olen keegi sootuks teine, on teine aeg, teine koht, teine keel, teised inimesed mu ümber.. ma ei saa sellest aru, kust see võis tulla, miks, kuidas, millal aga ma olen seda juba kuid ja kuid näinud kas unes või siis on see mul niisama meelde tulnud, mul on see täpselt meeles, kohe kui tunnen mõnd lõhna või näen mõnda inimest...
see stseen ise on lühike, tähendusetu.. ma näen kõike mingi noore, kindlalt alaealise mehe silmade läbi, ma olen mingis baaris, kuhu mind oli õnneliku juhusega sisse lastud ning peas on sellised mõtted, et ikka dokumenti ei küsitaks. ma ostan baarist ühe rummikoola ja trügin kuhugi tagumise nurga poole, kus on paar tuhatoosi ning kõige tühjem laud, peaaegu kõige tagumine (kõige tagumises on suudlev paarike) on hõivatud mingi naise poolt. ta näeb iga kord erinev välja, kuid alati on tal puhtalt joodud konjaki põhi laual, suitsu pooleni põlenud, see on ta enda väikeste valgede kätega keeratud kallist tubakast, tal on imekaunis soeng ja krged põsed, ehkki ta soeng ja nägu on alati erinevad. ma lihtsalt vaatan hetkeks tema poole ning tõstan klaasi suu juurde; siis lõpeb see pilt ära ning kõik algab algusest. see naine tundub iga kord erinevas vanuses olevat ka. ükskord oli ta kindlalt üle neljakümne, teinekord tundus ta vaid kakskümmend, kui sedagi.
lihtsalt ei saa aru, kust see tuli või üldse, ei ole aimugi.

muutute ikka küll

issand. inimesed, kes on kindlad selles, et nad jäävad igavesti täpselt selleks, kes nad praegusel momendil on. mitte see et nad igavesti ühes koolis või töökohal vms oleksid, vaid et nende iseloomu v käitumist pole võimalik muuta. ,,ehki ma võin käituda teisiti kui varem, jään ma igavesti selleks, kes olen praegu"
ei.
ma ei tea, mia seda ei usu. igaüks, kellega kohtud, räägid, keda näed - kõik nad muudavad sind mingil määral.
sellist asja nagu iseloom pole olemas. on ainult see, kuidas sa üles kasvanud oled ning sellest tingitud käitumispatternid. "lahku iseloom" ei tähenda, et sa annad oma viimased sendid kerjusele; mõni joob kanget musta kohvi, see ei tähenda, et ta oleks kuidagi karmim, kui teised - ta teeb seda olude sunnil, kas siis ta on nii harjunud, talle maitseb või ta vajab rohkem kofeiini või mida iganes; mõni ei salli mõnda usulahku, tingitud sellest, et inimene pole kunagi seda uurinud või teda on mõjutatud. aga siis, kui inimene avastab selle, et oma sente kokku hoides on tal kõvasti rohkem raha, kange kohvi jooja avastab latted, või see usuvastane avastab mõne aspekti sellest usust, mis talle sobib - ta ongi muutunud. ta arvamuse muutumine on ta enda muutumine. mina muutun praegu seda kirjutades ja sina, kes iganes sa seda loe,  muutud seda lugedes.inimene areneb, õpib ja muutub iga päev.
me pole need, kes me olime 5 minutit tagasi ja me pole ka need, kes me oleme 5 minuta pärast.

eile jõudsin koju
minut peale tänast
iial poleks arvand
et tahan sind ka pärast
sest süda on vaid organ
ja mõistus ja hing
sellest kõigest, ma ohkan
järel vaid tuhatoosi ving

looming icc icc

teate mis mind närvi ajab? inimesed, kes kannavad asju, mille tähendust nad ei tea. nagu tõsiselt. kui sa pole hindu, siis sa ei tee endale punast täppi kulmude vahele, ja kui sa pole usklik, siis sa ei tohiks kanda ristidega pluuse või ristidega kaelakeesid või palvehelmeid ja nii edasi sest tegelt see on lollus, kui see tänapäeva selle hooaja mood nõuab miljonitelt noortelt seda, et nad sõimaksid sadu aastaid vana ja olulist usku. nagu tõsiselt, palvehelmeid isegi ei kanta kaelas, neil on usuline otstarve, need pole mingi aksessuaar...
kui ma oleksin usklik, siis ma kannaksin ristidega pluuse või riste kaelas, aga ma ei ole. kas tõesti on usk kuidagi võrreldav praegu momendi moega ja kas see on üldse oluline?
paar päeva tagasi käisin ehtepoes. ei hakka midagi väga jubedat ütlema, aga seal oli mingi käevõru, millele olid peale trükitud piibli ainetel maalitud paremini säilinud teosed. ma ütleks, et enamus, kes neid ostavad selle näruse 7.99 eest, ei tea, mida need tähendavad ja miks... vihale ajab

ayehhali kiisu kiisu; tegelikult eneseanalüüs

see kass on ulme mis tegelane, päriselt ka. hüppab igale poole sekundiga, uskumatu, tahab ainult mängida, jookseb külg ees ringi, küünistab koera nina pealt.. koer suht kardab teda, lammer case.
kusjuures, tegelikult loomapsühholoogia huvitab mind. nagu päriselt ka, huvitab. kuidas loom mõtleb, miks ta arvab, et ta peaks tulema, mida ta leiab nii põnevat selles, kui ta vaatab, kuidas ma trükin? miks kass leiab, et on aeg nurruda, või et ei ole? miks, miks, miks, see oli vaid murdosa küsimustest, mis mu peas tiirlevad iga kord kui hakkan sellele mõtlema..
eile kohtusin mingi neiuga, kellel on talus 18 hobust. ma ei ole vist kunagi hobusega sõitnud. nagu, päriselt, mitte nii et kaks ringi viie euro eest kuskil loomaaias, nii, et kasvataja talitab. see on kindlalt üks asi, mida ma teha tahaks, kuskil vihmases ilusas metsas kauni noore hobuse seljas sõita. vabalt. nii, et mitte miski ei takista, et juuksed lehvivad tuules ja on selline tunne, nagu mitte miski ei takistaks sind.
rääkides veel asjadest, mida ma tahan - mul polegi neid eriti palju. ja kui on, siis need on väga lihtsad asjad. mul pole eluks plaane. hetkeemotsioonidel põhinevad peaaegu kõik mu otsused, soovid, plaanid, absoluutselt kõik. ma ei tea, kes ma olla tahan, mida ma teha tahan, kellega või kuidas ma seda teha tahan või kus.
mul on mõned tuttavad, kellel on kõik plaanitud - kuidas kümne aasta pärast on neil Lõuna-Prantsusmaal korter rõduga, stabiilne töö ja võib-olla isegi laps. ja see on täiesti usutav nende ambitsiooni ja võimekuse juures. kui ma vaid suudaks nii! rääkimata sellest, et mul pole aimugi, kes ma 'suureks saades olla tahan', pole mul aimugi, kes ma praegu olen. ma tean, mis mu nimi on, millal ma sündinud olen, kes mu vanemad on, kus ma elan. aga see pole päris see; ma ei tea, kes ma sisimas olen. vahel ma teen või ütlen asju, mida ma isegi ei mõista ning ma ei tea, miks.
ma ei tea, kes ma olen.

bussipeatuses

tulin täna pelgurannast ja olin juba pirital, ootasin bussi, järsku hakkasin mõtlema sellele, mida ma eile tegin - nagu ikka, tundus nagu oleks olnud nii mitu eri päeva selle aja jooksul.. aga ikkagi.
mõte hakkas jooksma ja mingil momendil leidsin end juurdlemas selle üle, kui arenenud inimkond siiski on. lihtsalt see fakt, et mul on praegu võimalik keset sügist istuda soojas toas, mu toas põleb kaks lampi ja laternad, mu süles on seadeldis, tänu millele olen ma ühenduses kogu maailmaga - mul on sda nii raske hoomata, et tehnika on päriselt nii palju arenenud, et mõne millisekundiga jõuab kohale siia, minu tuppa, minu ajju see, mida mõtleb tuhandete kilomeetrite kaugusel keegi teine, kellega ma rääkida võin; kuidas mul on telefon, mis töötab; kuidas nõnda lühikese ajaga nagu see paar-kolm tuhat aastat on, me suutsime areneda koopast pilvelõhkujatesse.. uskumatu ju tegelikult, tahaks pikemalt kirjutada aga ei oska väljendada ennast ja mõttelõng läheb sõlme.

kurb, kurb

kui nüüd tegelikult aus olla, siis ma ise olen enda arust loll, et ma niimoodi kaks postitust järjest teen, aga samas, kuna ma nii kohutavalt kaua pole mitte kui midagi põhjalikumat kirjutanud, siis miks ka mitte? mõtlengi kogu aeg, et tuleks rohkem igasuguste asjadega tegeleda, mitte niisama logeleda kuskil jumal teab kus. 

tegelikult tahtsin ma endale selgeks kirjutada (sest tegelikult selle blogi mõte see ongi.. kuna ma kirjutades mõtlen väga palju kaasa ilmselgelt ning niisama mõeldes läheb mõttelõng sõlme) seda, millele ma täna mõtlesin - ja nagu alati, tumblr loeb mu mõtteid ning leiab kohe ka mu dashboardile selle kokku võtva pildi; 

'Thousands of candles can be lit from a single candle and the life of the candle will not be shortened. Happiness never decreases from being shared." - Buddha 

ausalt, ma sellele veidralt palju mõelnud ja ma ei leia, miks inimesed ei või siis natukenegi vastu tulles naeratada, eks ta oli jah mingi eesti omapära, et inimesed ainult nii depressiivsete nägudega ringi käivad, kuna siiski, meie idiootse kliima ja idiootsema optimismi puudujäägi tõttu pole meil tõesti teha midagi paremat, kui masendunud nägudega mööda linna, kooli, töökohta ringi kõndida ning üksteise tuju rikkuda, nagu mingis nõiaringis.  eesti värk, mis sa ikka ära teed. 

uus algus ehk ajapuudus vohab (tegelikult mitte)

tegin selle blogi tühjaks, kuna ausalt otsustasin eluga edasi minna. ja nüüd siis täitsa uus ja täitsa ilus ja puhas ja hea olen ka.
pikka aega olen tahtnud oma igasuguseid suuremaid ja väiksemaid, filosoofilisemaid ja igapäevaseid ja igavaid ja huvitavaid elulisi küsimusi, mõtteid ja arvamusi kirja panema hakata, niiet nüüd siis ehk alustan sellega ning äkki seekord jaksan stabiilsemat blogi üleval pidada? kes teab. kuna tegelikult, kui mõtlema hakata, aega mul tehniliselt võttes on; lausa väga palju ja ilmselgelt piisavalt, et ma jõuaksin sellele mõelda, et ma ei tohiks terved päevad suhtlusportaalides istuda ning peaksin pigem millegi tähtsama, ühiskonnale rohkem panustava asjaga tegelema (see oli muidugi nali. mul pole mingit lootustki midagi selle ühiskonna heaks teha. isegi kui ma sooviksin) ning ennast harima ja nii edasi. ühesõnaga veidi rohkem endasse tõmbuma  ning mitte nii palju teiste suhete peale mõtlema. mis ilmselt on väga raske. aga samas, kes teab, ümber on alati võimalik harjuda.
ma vingun ikkagi liiga  palju. ja eluga pole ka üldse rahul.