vaid sedasamust palun teilt selle eest, et mul pole olnud mahti kirjutada siia midagi. tõsiselt kahju, nii palju ütlemata jäänud, aga samas on mu tihedalt täidetud aeg ka olnud superhästi veedetud super inimestega :)
ja siis nüüd /läeb veits poeetilisemaks/ kus jälle võimalus kirjutada, nüüd mu käsi väriseb ning süda tuksub veidi tahhükardiliselt, nüüd veel veidi ning siis olen ma vaba juba kirjutamaks, vaba peavalust ja pohmahaisust ja kõigest muust halvast
aga, diipi juttu jõudsin ka ajada, herr Sumoga
et mõtle, kuidas mees keedab hommikul riisi ning lõunaks on see juba jahtunud. siis peab ta seda praadima või midagi, kuid raisk - riis läheb jälle kõvaks, just nagu alguses, lihtsalt veidike pruunim. siis kutt paneb hommikul uuesti riisi keema, et kurat, pole ju pehme. ei jõua jälle süüa ja lõunaks juba jälle vaja praadida. nii ei saa ju üldse edasi.
eluga meil kõigil vast sama lugu. edasi ei liigu ja nii me olemegi riisipraadijad kogu elu, ainult ühe koha peal, lihtsalt praeme ja keedame.
ja siis veel veits
need veidike, no nii 10, 12 aastat vanemad kutid, kelllel ikka "nooremast põlvkonnast ülimalt pohhui on"
mis, kurat, sa enda arust oled, see on ju tegelt küll sinu mure. kes sind pohhuistiks lubas, bljäd.
No comments:
Post a Comment