see kass on ulme mis tegelane, päriselt ka. hüppab igale poole sekundiga, uskumatu, tahab ainult mängida, jookseb külg ees ringi, küünistab koera nina pealt.. koer suht kardab teda, lammer case.
kusjuures, tegelikult loomapsühholoogia huvitab mind. nagu päriselt ka, huvitab. kuidas loom mõtleb, miks ta arvab, et ta peaks tulema, mida ta leiab nii põnevat selles, kui ta vaatab, kuidas ma trükin? miks kass leiab, et on aeg nurruda, või et ei ole? miks, miks, miks, see oli vaid murdosa küsimustest, mis mu peas tiirlevad iga kord kui hakkan sellele mõtlema..
eile kohtusin mingi neiuga, kellel on talus 18 hobust. ma ei ole vist kunagi hobusega sõitnud. nagu, päriselt, mitte nii et kaks ringi viie euro eest kuskil loomaaias, nii, et kasvataja talitab. see on kindlalt üks asi, mida ma teha tahaks, kuskil vihmases ilusas metsas kauni noore hobuse seljas sõita. vabalt. nii, et mitte miski ei takista, et juuksed lehvivad tuules ja on selline tunne, nagu mitte miski ei takistaks sind.
rääkides veel asjadest, mida ma tahan - mul polegi neid eriti palju. ja kui on, siis need on väga lihtsad asjad. mul pole eluks plaane. hetkeemotsioonidel põhinevad peaaegu kõik mu otsused, soovid, plaanid, absoluutselt kõik. ma ei tea, kes ma olla tahan, mida ma teha tahan, kellega või kuidas ma seda teha tahan või kus.
mul on mõned tuttavad, kellel on kõik plaanitud - kuidas kümne aasta pärast on neil Lõuna-Prantsusmaal korter rõduga, stabiilne töö ja võib-olla isegi laps. ja see on täiesti usutav nende ambitsiooni ja võimekuse juures. kui ma vaid suudaks nii! rääkimata sellest, et mul pole aimugi, kes ma 'suureks saades olla tahan', pole mul aimugi, kes ma praegu olen. ma tean, mis mu nimi on, millal ma sündinud olen, kes mu vanemad on, kus ma elan. aga see pole päris see; ma ei tea, kes ma sisimas olen. vahel ma teen või ütlen asju, mida ma isegi ei mõista ning ma ei tea, miks.
ma ei tea, kes ma olen.
No comments:
Post a Comment