siiski, olles selles vanuses, võtan ma endale vabaduse päriselt olla naiivne ja kindlasti pole ma ainus; kellelgi pole õigust selle üle vinguda, sest ma tõesti olengi nii noor ja rahul endiselt sellega. jah, vahetevahel kuluks ära dokument, mis ütleks, et ma olen 18, vahel tõesti on tunne, et ei saa mõnest asjast täielikult aru ja olen mõjutatav, kuna samastun nii paljude asjadega ning ei oska enamus hetkedel seisukohta võtta, alati on midagi valesti, alati ma leian, et miski võiks olla paremini, olen loomult perfektsionist, nii... naiivne, kui üldse olla saab ja midagi sellest paremat ei saagi olla. olen nagu pipi, mitte kunagi ei taha vanaks saada, ei taha kohustusi, ei taha vastutada, ei taha hakata mõtlema pensionisammastele ja valehammastele, ei taha mõelda majalaenudele ja suurte vaenudele, ei taha muretseda, kurvastada asjade pärast, mis pole olulised.
ja ma ei teagi, kes ma olen. aga kurat, kas keegi üldse teab või saab teadma?!
No comments:
Post a Comment