Livemuusika

Wow.
Lihtsalt ma ei tea, Positivusel olid kõige suuremad kontserdid, kus ma elus käinud olen ning ma pean ütlema, et livemuusika on hea, isegi kui see pole päriselt sinu žanr. Põhimõtteliselt on, täiesti teine tunne, kui kodus arvuti taga istudes.

Kõik, ainult seda tahtsingi öelda.
igatsen

Royal Baby sugu

räägi siis, mida sa arvad sellest, mida ülejäänud feministid ja transgenderid on rääkinud selle kohta, et Royal Baby sooidentiteet kuulutati kohe välja kui "it's a boy" ning tal pole olnud võimalust üles kasvada ning otsustada, soorollide mõjutus algusest peale jne sinu arvamus palun

Oh issand
kas sa oled idioot või
Ei no vabandust väga, tore, et nad kõik oma seisukohtade eest seisavad, aga no ausõna kui sa oled 30 sekundit vana, siis su iseloomu või seksuaalse eelistuse või jumal teab mille järgi ei öelda, kas sa oled poiss või tüdruk. Kate'i laps sündis siia ilma meesgenitaalidega - PEENISEGA - seetõttu võib teda veel esimestel eluaastatel kindlalt nimetada POISIKS. Põhimõtteliselt olen ma muidu jah kindlasti võrdõiguslikkuse ja toetan seda, mis iganes sugu inimene tahab olla, aga kui sa oled vastsündinu ja arst ütleb, et sul on peenis, siis sul probably on peenis.

 1 minute ago

(minu vastus ask.fmist) 

No ei, ma ei või noh. Mis mõttes? Okei, võibolla oli selle ümber tõesti natuke liiga palju müra ja ausalt Kate'i asemel ma ilmselt läheksin hulluks kogu selle meedia peale, eriti nii noore emana. (speaking of, hiljem ka sellest, miks ma emaks ei taha saada, oot oot)
Aga ausõna, miks on terve maailma soohullud selles nii kinni? Olgu, oli jah üks suur bänner, mis ütles, et imik on poiss, aga jumala eest, nii noorel olendil pole piisavalt, vabandust, oidu, et otsustada, kas ta tahab olla mees või naine, ning kui su vanust mõõdetakse tundides ja päevades, mitte aastates - aastakümnetes - siis oled sa ikkagi seda sugu, mis genitaalidega sa sündinud oled ning jutul lõpp.
Eriti hullud olid need, kes ütlesid, et kui lapsest homo või transat ei saa, siis on ta mõttetu laps ning ei muuda maailma ka suurena.
Ma ei hakka isegi nagu
ugh
ei

Emaks ei taha ma saada sellepärast, et jeesus, mul on esiteks jubedad sünnitushirmud.
Teiseks ma ei usu, et ma suudaksin hoiduda oma last kahjustavatest ainetest, olgu neiks siis tubakas, alkohol, muud mõnuained või liigrasvased või happelised toidud ning liigne kohvi, ausõna noh.
Ja lisaks ei usu ma abieludesse - ning ilma abieluta ei kasvataks ma bioloogilist last ka prolly.
AGA.
Abielluksin 100% kindlalt mõne hea sõbraga kasvõi, kui see on seaduse järgi vajalik, et last adopteerida. Ma adopteerin ilmselt kunagi ning sellega teen ühiskonnale päris mitu teenet - ma ise ei vii oma veidrat liini edasi ning n-ö "korjan jalust ära" ka lapsed, kes siis pole tahetud või orvud ja nii edasi.
Mdea.
Mul lihtsalt on tunne, et see võib õige olla.

üks mõttetu postitust enne postitust

("mõnikord ma teen ühe uinaku enne tuttu minekut")
andestust ma jälle palun vaid, on olnud liiga kiire, et ma üldiselt saaksin blogida või siis olen puhanud (loe:laiselnud) ning pole kirjutanud; nüüd siis võtan endale veerandtunnikese, et ka teid oma tegemistesse pühendada, päevas mu blogi ikka veel siiski vaadatakse tubli paarkümmend korda ning noh, pole hullu midagi, kooliaastat alustades ilmselt hakkan uuesti tihemini kirjutama.
väga kreisi suvi on olnud, lühidalt öeldes palju trippimist, telkimist, pidu ja uusi tuttavaid ja mis põhiline, uskumatuid elamusi ja uusi sõprusi ning kogemusi, head tuju, naeru ja ka veidi materiaalseid väärtusi, mis alati kasulikuks osutuvad nende esimesena nimetatute saavutamisel (loobid ikka eurid kokku ja midagi saab ikka) - päris puudust pole millestki olnud, feels amazing.
vanadest kaotustest üle saadud ja vahepeal elanud läbi ka uued, praegu õnnelik ja rahul kõigega, mis toimub ning viimased päevad on samuti imelised olnud Positivus Festivali raames.
aga alustaks algusest, hetkel olen Riisiperes ja see oligi ainus koht, kuhu ma suve jooksul korralikult ei jõudnud - ja nüüd olen lpuks siin. (tegelikult pean kahjutundega tõdema, et juba lähengi ära - isal on vaja, et ma talle veel tööd teeks ning selleks tuleb Tallinna minna, et omaenda arvutiga saaks teha. oh goddammit)
suve algus oli heaning rahulik, midagi eriti ei tehtud, käisime heidiga ida-virumaal ja siis hiiumaal ja siis VÕSUL, haroldi ärasaatmispidu, vaeseke läks üheksaks kuuks Indiasse vahetusõpilaseks, märtsis lubas tagasi olla. he better be või muidu noh. siis kodus ja muud peod ja 18. hommikul rääkisime Taneliga juttu ja olime suht naljaga et ou, tule ka lätti.. õhtul istusime koos autos ja pileti klappisime talle kuidagi, tanel, kui sa seda loed, siis be a babe ja too mulle 45 juurot eks :D ja noh egas midagi, paljupalju tuttavaid ja mähos jne, vahetevahel jood nii palju rummi, et muutud piraadiks ja kaaperdad Kuradisaare, siis jälle lätlestel tegelikult on kuus varvast paremaks ujumiseks ja hetkel on londonis soojem ilm, kui eestis. speaksing of which, royal babyt tahaks ka näha aga nad ei näita noh.
igal juhul on mul suvi siiani olnud amazing ja siis kui ma nüüd homme riisiperre tagasi tulen, näen Maaritit ja Edi ka lõpuks ning see on tore (kes ei tea, siis maarit on mu tädi, kes londonis elab koos oma mehe edwardiga)
aga jah, mu kass on suureks kasvanud ja väike Elly, heidi õde, ka. ja basically maailma kohta rantimist saate hiljem lugeda; mina lähen nüüd duši alla ( soe vesi - tõeline luksus pärast kolme nädalat ainult uumist ja märgi salvrätikuid ja sanitaarjobi ) ning siis marsa peale, enne seda loomulikult söödab ene, vanaema, korralikult kõhu täis ja noh, no jah noh.

mdea. dont h8

kirjeldus mahajäetud majast

aa, nojah, kirjanduse vihikust leiab ikka palju asju, mida ju võiks jagada, eks. lol wat
hästi lühike näeb välja siin kuidagi, tegelikult vihikus oli veidi üle lehekülje.. noh, jah. mis teha
--
Kõik teame seda teatud linnaosa, millest tavaliselt ikka eriti ei räägita, ja kui räägitakse, siis mitte just kõige paremat. Sellesse linnaossa viib buss, tavaliselt erakordselt pikk ja vahetevahel vanaaegne, punane ja kolisev. See buss on alati pilgeni täis igasuguseid inimesi: noori emasid lapsevankritega, mudilasi, koolilapsi, ärimehi, memmesid kenade kübaratega ja parme, kes pesitsevad ettearvatavalt teatud lagunenud majas, mis, kunagi oma uhkuses, oli linna teeninud ravihaiglana; nüüd laguneb. Maja ümber rajatud aed, kunagi nii ergas ja kaunis, on nüüd vaevu arusaadavalt kollane, kaetud tolmu- ja kriimustuste kihiga. Aed tundub esmapilgul terve, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et lõunapoolses ajaküljes on paara lauda vaid ühe naelaga kinnitatud - kellelegi ei valmista raskust selle eest ära kiigutamine ning värava avamine täiesti teise keskkonda: puhtalt, tsiviliseeritud tänavalt vanade kivitreppide, graffiti ja võsa paradiisi, kus vohab meeleheide, depressioon, mida teised on tundnud ja väljendanud seintel. Tõesti, need teised olid jätnud endast maha jälgi igal pool: seintel täis nende loomingut, tänavate poeesiat; telliskivitükid maas ja nende tühjalt haigutavad kohad seinades; katusekivide hunnikud ja nende alt paistvad Viru Valge pudelid... Ja vaid pikkade koridoride ja tihedalt, ühesuguselt reas palatiakende järgi võib aimata kunagise haigla hõngu.

* * *

eile nägin ma eestimaad
lilli, metsi, jõgesid
ei, valetan
nägin parm fredit
maxima ees puskarit panemas.

eile nägin ma eestimaad
lootusi, unistusi, õnne
ei, jälle valetan
nägin sihituid noori hulkumas
kaubanduskeskustes, parkides
konid suus

eile nägin ma eestimaad
võite, armastust, ilu
ei, jälle valetan
nägin tüdrukut okseloigus,
üledoose rohkem kui
aastaid ta turjal

eile nägin
ma eestimaad

----

kirjutasin mõni nädal tagasi kirjanduse tunnis luuletuse, sain alles nüüd vihiku tagasi ja mõtlesin jagada.

ülesanne oli siis meie "murelikult eestimaast ja eestlastest" teema raames teha luuletus, ükskõik, kas kritiseeriva või kiitva, negatiivse või positiivse ideega, ainsateks nõueteks olid antud ainult miinimumpikkus ning läbiv fraasi "eile nägin ma eestimaad".


 that's pretty much it for now.

noh nii et siis andestust jällegi pean paluma teilt - muidugi kui teid üldse on peale paari väga lojaalse armsa inimese, kes mu blogi tõesti regulaarselt vaatavad/loevad/naudivad. (jah paari all ma mõtlengi kahte ja te teate ilmselt ka ise, kes te olete, ning teie vaatamistest tean, kuna te mainite mulle suht tihti neid. armsad olete tehke seda veel:3 )
päris mitmest asjast tahaks kirjutada, igasuguseid teemasid olen viimasel ajal arutanud ja noh, palju jääb siin blogis ilmselt ütlemata kuna kõik enam meelde ei tule ja olen väga ebaaktiivne olnud tõepoolest. samas, kes teab, äkki oli see puhkus mulle hea. igal juhul alustan uue hooga, jehhu.

iseenesest nägin seda pilti juba tumblris ikka väga, väga kaua aega tagasi.. nüüd alles hakkasin selle peale mõtlema, kui Russiga bussis olime täna ja ta seda lõbustatult näitas. jäin tegelikult mõtlema ja jõudsin suht kiiresti selleni, mida see minu jaoks tähendab.
et see ühiskond, mis "ükssarviku tappis", tappis tegelikult kujutlusvõime.
et mina kasvasin veel üles siis - võis ka olla tingitud mu vanematest - kui lastele räägiti unejuttu ja muinasjutud olid au sees, muistenditest rääkimata ja iga Ellen Niidu ja Eno Raua raamat oli otsast lõpuni ja sõna-sõnalt peas, Lindgrenist ja sellistest rääkimata. mu 12-aastane vend muidugi kasvas samamoodi, kuulasime unejuttu ikka koos, kui ta piisavalt vanaks sai, et neist rohkem aru saada... see selleks, väga kena aeg oli see koolieelikupõlv ja kooki moosiga ja kõike head ja paremat, eksole. nüüd tehakse seda ikka kõvasti vähem...
lõpuks mõtlesin, et lastel pole enam neid muinasjutumaailmu, seda wonderlandi, hogwartsi, middle earthi, mida iganes, mis veits vanematele lastele tähtis oli.  võibolla ma mõtlen üle, aga võibolla mitte - kas siis tõesti ühiskond pole pärssinud loovust?
ja nüüd tekib siis vastuvaidlemiseks koht. äkki jsut ei ole? äkki tänu sellele ühiskonnale ja muinasjutumaailma kadumisele luuakse sellist kunsti, mida tänapäeval luuakse? nii palju küsimusi jälle.. hah.



aitab kah. millalgi jälle. hakkan kindlalt aktiivsemalt kirjutama nüüdsest. c: head ööd.

istusin väikeses parklas autosse et
sõita ida-tallinna keskhaiglasse et
vanaema vaatama minna et
teada saada kuidas tal läheb ja et
kas ta paranes operatsioonist et
asendada oma puusaluu metalliga et
jumala eest saaks kõndida et
osta nurga pealt poest odavaid komme et
võita oma lapselaste armastust
02.11.12




--
aga võibolla olengi seest sama tühi kui sina
võibolla sulle oledki sarnane vaid mina
sest mu kurbus pole ilus ega poeetiline
istub minus, kui lõpetaja vanne
ning kui tedagi enam poleks
see tühjus olekski kõik
mis mul üldse oleks
9.12.12


--
kuis karjusin sisimas
vahel väljas ka, kui metsa olin eksimas
ma olin nikotiin
ma olin kofeiin
ja ma olin kurbus
ja ma olin veel rohkem
fucking infinate
kui charlie


ja nüüd pole ma enam midagi muud, kui tiitelleht juturaamatus
vaid nimi ja köiteaasta,
muud endast ei tea.
12.02.2013

andestust jällegi palun, et ma absoluutselt ei suuda end vedada kasvi veidigi kirjutamisele - kooliga kiire (im joking), social life võtab kuidagi rohkem aega kui tavaliselt ja magan lõpuks normaalselt, niiet tegelikult laiemas laastus blogimiseks aega ei jää.
tervis on nagu on; kukun endiselt aeg-ajalt kokku, kisub iiveldama aga samas, rahul endaga, et olen palju saavutanud; päris paljud asjad on hästi läinud, ning üldiselt olen suht heas seisus kõigega.
dengit võiks rohkem olla, aga samas, elan selle ka üle.


kaalun viimasel ajal tõsiselt oma n-ö "originaalsuse" kadu, piercing virgin olen, pole kõrvaaukegi ja nüüd leidsin crazyfactoryst ühed haigelt ilusad tunnelid ja issand jumal kuidas ma neid tahan oma kõrva, ainult 6mm kusjuures. omg. omfg. omFG fangurliiiin'
elust räägitud, räägiks kunstist.


mis on kunst? kas keegi on kunagi üldse selles küsimuses järeldusele jõudnud?
kutt situb purki, viib näitusele. teenib miljoneid.
kutt istub neli ja pool minutit niisama laval mitu korda. teenib miljoneid.
kutt maalib fotorealistliku ülidetailse seinasuuruse  roosiõie. ei teeni punast krossigi.
kes kurat andis kellele õiguse defineerida kunsti?

ja edasi.
miks ei hinnata kunstnikke või muusikuid või kirjanikke või muid loomeinimesi piisavalt? eriti just eestis on see hiiglaslik probleem, kuna tähtsad on ainult bioinsenerid, arstid, raamatupidajad ja president, eksole.miks viivitatakse nende honoraridega, miks neid koheldakse kui mingit madalamat klassi?
kusjuures, sama käib ka õpetajate kohta. meie kõrgtehnoloogia ja jumal teab mis muude tähtsate aladega tegelevaid inimesi ei oleks, kui poleks seda armast esimest klassijuhatajat või põhikoolist kallist ranget matemaatikaõpetajat, võib-olla ka unise olekuga füüsikaõpetaja on roninud sulle südamesse? rääkimata keskkkoolist, ehk oli su klassijuhataja su parim usaldusisik, võib-olla oli su lemmik Briti kirjanduse või filosoofia õpetaja.
just neid algkool kuni gümnaasium õpetajaid pean silmas, ülikoolides saavad muidugi kõik professorid, lektorid ja muud kõik oma väärilised palgad enamjaolt kätte. aga kurat, miks ei austata õpetajaid?
austuse juurde käiks isegi rohkem kui väike palk õpilaste suhtumine õpetajatesse.
miks ei võiks ka kõige suurem tross austada oma õpetajaid vähemalt piisavalt, et ise tunnis veidigi tähele panna ja mitte ülbelt vastata?
muidugi, tunnistan ausalt, et vahetevahel olen mina ka kindlasti seesama tross olnud aga deem, ma vähemalt mõtlen sellest; paar klassivenda näiteks kindlasti läheks niisama järgmisse tundi ning lobiseks seal edasi. kahju küll.


aitab kah.

nohhh jah.

haiheidihopsti #heidi

istun prageu kooli raamatukogus, laiskvorst nagu ikka, tundi ei olnud tahtmist minna ning nüüd mõtlen siin elu ja marilize legajuana üle. because üks kirjandi teemadest, mis õpetaja andis, oli "kas legaliseerida meelemürgid või ei"
mina, mis ilmselt ei tule eriti kellelegi üllatusena, olen pro legalization of pretty much everything v.a noh jah, relvad/tapmine/kõik selline obvious, patsifist ja nii edasi, täitsa teine teema on need minu enda uskumused, jumala eest maausust ja paganlusest ära hakka rääkimagi.

aga. niisiis. narkootikumid.
niinii kaua on vaieldud selle üle, et kas legaliseerida narkootikume või ei. mõnes kohas on mõni aine lubatud, mõnes ei ole. Igal juhul on olnud mingi progress. ma olen ka legaliseerimise poolt. AGA.
esiteks. legaliseerida tuleks ning sellega koos peaks olema ka infokampaania of some sort.
inimesed ei sure (tavaliselt) narkootikumide tarbimisest. nad surevad üledoosist. sellel on suur vahe. kui muuta legaalseks, siis tuleks tõsta ka teadlikkust näiteks sel alal, et kui palju indiviid üldse tohib võtta, mis muutub talle kahjulikuks jne. see oleks igal juhul palju ohutum ja tegelikult on narkootikumid ju keelatud selleks, et inimestel olek ohutu ja hea olla ühiskonnas, kus kõik käituvad normide kohaselt ning kedagi ei ähvarda mõni laksu all vandaal, eks ole.
teiseks.
kes üldse otsustas, mis aine võiks olla illegaalne ja mis mitte? dude, really. kolm neljandikku regulaarsetest kohvijoojatest on kofeiinist sõltuvuses. tuhanded ja tuhanded inimesed üle maailma sõltuvad täielikult igapäevaest nikotiinilaksust. kuulsin eile, et tuttav oli vaadanud saadet, ,mis rääkis mingitest pärismaalastest, kellel ongi olemas sünnist saadik geen,  et kui nad proovivad kasvõi lonksu õlut, muutuvad nad instantly alkohoolikuteks, kõik neist, 100%, lihtsalt kaputt. euroopas on muidugi see protsent väiksem, aga ka alkohol on mõnuaine, mis on täiesti legaalne ning tihti tekitab palju hullemaid tagajärgi, kui ükskõik milline bomš kusagil prügikastis pärast triipu või mõni pilvik kusagil nurgas filosofeerimas. jumala eest, kellele see ette peaks jääma, kui sina tahad natuke aega tunda end teisiti?
kofeiin paneb su keha kulutama energiat kiiremini, su südamelöögid kiirenevad, nagu ka su rääkimine ja mõtlemine. mõni võtab peavalurohtusid tabletilehtede kaupa, et mitte midagi tunda,  nautida just seda tuimust.

ei hakka rääkimagi sellest, kuidas kemikaalid kindlalt kahjustavad keha enam, kui looduslikul teel hangitud puhtad ained. lühidalt : seened, kanep > amf, heroiin

vahetund algas ning mul vaja järgmisse tundi minna ja kogu see jutt siin paberile panna.

ohwell.

5. jaanuar

ma tantsisin katuseharjadel
ja hingasin sisse pilvi
ja tundsin end surematuna

tegelikult ei teagi, kas lahkusin oma toast
või olin kusagil mujal

kuid siiski, surematuna end tundsin
ja kui oleksingi surnud
ei oleks ma kurbki

sest miski pole minu, midagi, miks kurvastada
peale aja, mis ei eksisteeri
ja sinu, kuid sa
polegi
siin
----


äkki ongi parem
kui karistuseks täna
tunnen end
kui pohmelus
mis läinud ammu ära

minu inimesed, minu inspiratsioon

jah, kuulasin enne Chalice'i. nüüd olen kuidagi väga inspireeritud ning mõtlesin, et peaksin ka midagi head soovima, lubama, isegi kui õige hetk selleks juba läbi on.
üle pika aja olen rahul ja õnnelik ja isegi heas tujus, mis on kodus olles viimasel ajal tõesti veider. kuid samas, kui kuulsin seda lauset

today is the first page of a blank 365 page book. Write a good one. 

otsustasin, et sel aastal olen parem.
niiet:
selle postitusele pühendan teile kõigile. teile mu kallitele sõpradele, lähedastele. perele. tuttavatele. kõigile, kes arvavad, et see neile pühendatud võiks olla.
selle postituse ma jätan meelde, prindin välja, kirjutan ümber, et see mulle meelde jääks selleks aastaks.
olen otsustanud ja väga kuradi tõsiselt, et tegelt on aeg ots ümber pöörata. mul oli väga, väga pikk aasta, täiesti veider, kuidas see nii kaua võttis, ning samas on tunne nagu see oleks eile olnud, kui Elina ja Heidiga minu pool olime, ehk siis eelmine aastavahetus.
tegelikult ma ei kahetse vist mitte midagi. pole mõtet, muuta seda enam ei saa ja midagi nii väga hullu tegelikult ju polnudki, jah mõned head ja tähtsad suhted leidsid oma lõpu, mõne inimesega ei saa enam - kahjuks - kunagi samamoodi läbi, kuid samas arvan, et ehk on nemad ja ka mina oma rahu leidnud.

lubadused? mõtlesin tegelikult sellele kaua. mida ma luban? kas üldse on midagi vaja lubada? peale nende paari, mida eile öösel lubasime.. pärast hakkasin mõtlema, et mida ma üldse tahan, mida ma muudan?
ja siis tegin otsuse.
ma ei loe mitte ühtegi päeva lõppenuks ega õnnestunuks, kui ma pole teinud midagi, mis pikemas perspektiivis kasulik oleks. on siis see kas raamatu lugemine või nõude pesemine. ma muutun kasulikuks. ma ei ole enam see pooleldi elus olevus, kes päevad läbi linnas ja ööd läbi arvutis on. ma luban olla parem, targem inimene.
veel luban ma kõigest jõust üritada ära leppida nendega, kes mind ei salli; olla üldiselt üks palju parem inimene. mitte teha halba kellelegi, kaasa arvatud endale. pingutada koolis, kunstikoolis. teha ära kõik, ükskõik mis see must võtab. ma olen selleks võimeline; ma tean, et olen.
ja lõpuks luban mitte nutta taga midagi, mida ma ei saa. mis vahet.

kuidagi pehmeks olen läinud viimasel ajal, ei oskagi seda seletada, vahest olen õnnelik? jumal seda teab, kuid see postitus.. mida ma loodan? et keegi vahest mõtleb ka millegi parema peale, et 2013 aasta lubadused ei oleks ainult "rohkem savu ja rohkem alksi, mida vähem mäletan seda parem".
loodan et teil kõigil oli nii hea aastavahetus kui mul. ja et järgmine vähemalt sama hea. :)

x