aa, nojah, kirjanduse vihikust leiab ikka palju asju, mida ju võiks jagada, eks. lol wat
hästi lühike näeb välja siin kuidagi, tegelikult vihikus oli veidi üle lehekülje.. noh, jah. mis teha
--
Kõik teame seda teatud linnaosa, millest tavaliselt ikka eriti ei räägita, ja kui räägitakse, siis mitte just kõige paremat. Sellesse linnaossa viib buss, tavaliselt erakordselt pikk ja vahetevahel vanaaegne, punane ja kolisev. See buss on alati pilgeni täis igasuguseid inimesi: noori emasid lapsevankritega, mudilasi, koolilapsi, ärimehi, memmesid kenade kübaratega ja parme, kes pesitsevad ettearvatavalt teatud lagunenud majas, mis, kunagi oma uhkuses, oli linna teeninud ravihaiglana; nüüd laguneb. Maja ümber rajatud aed, kunagi nii ergas ja kaunis, on nüüd vaevu arusaadavalt kollane, kaetud tolmu- ja kriimustuste kihiga. Aed tundub esmapilgul terve, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et lõunapoolses ajaküljes on paara lauda vaid ühe naelaga kinnitatud - kellelegi ei valmista raskust selle eest ära kiigutamine ning värava avamine täiesti teise keskkonda: puhtalt, tsiviliseeritud tänavalt vanade kivitreppide, graffiti ja võsa paradiisi, kus vohab meeleheide, depressioon, mida teised on tundnud ja väljendanud seintel. Tõesti, need teised olid jätnud endast maha jälgi igal pool: seintel täis nende loomingut, tänavate poeesiat; telliskivitükid maas ja nende tühjalt haigutavad kohad seinades; katusekivide hunnikud ja nende alt paistvad Viru Valge pudelid... Ja vaid pikkade koridoride ja tihedalt, ühesuguselt reas palatiakende järgi võib aimata kunagise haigla hõngu.
No comments:
Post a Comment