ayehhali kiisu kiisu; tegelikult eneseanalüüs

see kass on ulme mis tegelane, päriselt ka. hüppab igale poole sekundiga, uskumatu, tahab ainult mängida, jookseb külg ees ringi, küünistab koera nina pealt.. koer suht kardab teda, lammer case.
kusjuures, tegelikult loomapsühholoogia huvitab mind. nagu päriselt ka, huvitab. kuidas loom mõtleb, miks ta arvab, et ta peaks tulema, mida ta leiab nii põnevat selles, kui ta vaatab, kuidas ma trükin? miks kass leiab, et on aeg nurruda, või et ei ole? miks, miks, miks, see oli vaid murdosa küsimustest, mis mu peas tiirlevad iga kord kui hakkan sellele mõtlema..
eile kohtusin mingi neiuga, kellel on talus 18 hobust. ma ei ole vist kunagi hobusega sõitnud. nagu, päriselt, mitte nii et kaks ringi viie euro eest kuskil loomaaias, nii, et kasvataja talitab. see on kindlalt üks asi, mida ma teha tahaks, kuskil vihmases ilusas metsas kauni noore hobuse seljas sõita. vabalt. nii, et mitte miski ei takista, et juuksed lehvivad tuules ja on selline tunne, nagu mitte miski ei takistaks sind.
rääkides veel asjadest, mida ma tahan - mul polegi neid eriti palju. ja kui on, siis need on väga lihtsad asjad. mul pole eluks plaane. hetkeemotsioonidel põhinevad peaaegu kõik mu otsused, soovid, plaanid, absoluutselt kõik. ma ei tea, kes ma olla tahan, mida ma teha tahan, kellega või kuidas ma seda teha tahan või kus.
mul on mõned tuttavad, kellel on kõik plaanitud - kuidas kümne aasta pärast on neil Lõuna-Prantsusmaal korter rõduga, stabiilne töö ja võib-olla isegi laps. ja see on täiesti usutav nende ambitsiooni ja võimekuse juures. kui ma vaid suudaks nii! rääkimata sellest, et mul pole aimugi, kes ma 'suureks saades olla tahan', pole mul aimugi, kes ma praegu olen. ma tean, mis mu nimi on, millal ma sündinud olen, kes mu vanemad on, kus ma elan. aga see pole päris see; ma ei tea, kes ma sisimas olen. vahel ma teen või ütlen asju, mida ma isegi ei mõista ning ma ei tea, miks.
ma ei tea, kes ma olen.

bussipeatuses

tulin täna pelgurannast ja olin juba pirital, ootasin bussi, järsku hakkasin mõtlema sellele, mida ma eile tegin - nagu ikka, tundus nagu oleks olnud nii mitu eri päeva selle aja jooksul.. aga ikkagi.
mõte hakkas jooksma ja mingil momendil leidsin end juurdlemas selle üle, kui arenenud inimkond siiski on. lihtsalt see fakt, et mul on praegu võimalik keset sügist istuda soojas toas, mu toas põleb kaks lampi ja laternad, mu süles on seadeldis, tänu millele olen ma ühenduses kogu maailmaga - mul on sda nii raske hoomata, et tehnika on päriselt nii palju arenenud, et mõne millisekundiga jõuab kohale siia, minu tuppa, minu ajju see, mida mõtleb tuhandete kilomeetrite kaugusel keegi teine, kellega ma rääkida võin; kuidas mul on telefon, mis töötab; kuidas nõnda lühikese ajaga nagu see paar-kolm tuhat aastat on, me suutsime areneda koopast pilvelõhkujatesse.. uskumatu ju tegelikult, tahaks pikemalt kirjutada aga ei oska väljendada ennast ja mõttelõng läheb sõlme.

kurb, kurb

kui nüüd tegelikult aus olla, siis ma ise olen enda arust loll, et ma niimoodi kaks postitust järjest teen, aga samas, kuna ma nii kohutavalt kaua pole mitte kui midagi põhjalikumat kirjutanud, siis miks ka mitte? mõtlengi kogu aeg, et tuleks rohkem igasuguste asjadega tegeleda, mitte niisama logeleda kuskil jumal teab kus. 

tegelikult tahtsin ma endale selgeks kirjutada (sest tegelikult selle blogi mõte see ongi.. kuna ma kirjutades mõtlen väga palju kaasa ilmselgelt ning niisama mõeldes läheb mõttelõng sõlme) seda, millele ma täna mõtlesin - ja nagu alati, tumblr loeb mu mõtteid ning leiab kohe ka mu dashboardile selle kokku võtva pildi; 

'Thousands of candles can be lit from a single candle and the life of the candle will not be shortened. Happiness never decreases from being shared." - Buddha 

ausalt, ma sellele veidralt palju mõelnud ja ma ei leia, miks inimesed ei või siis natukenegi vastu tulles naeratada, eks ta oli jah mingi eesti omapära, et inimesed ainult nii depressiivsete nägudega ringi käivad, kuna siiski, meie idiootse kliima ja idiootsema optimismi puudujäägi tõttu pole meil tõesti teha midagi paremat, kui masendunud nägudega mööda linna, kooli, töökohta ringi kõndida ning üksteise tuju rikkuda, nagu mingis nõiaringis.  eesti värk, mis sa ikka ära teed. 

uus algus ehk ajapuudus vohab (tegelikult mitte)

tegin selle blogi tühjaks, kuna ausalt otsustasin eluga edasi minna. ja nüüd siis täitsa uus ja täitsa ilus ja puhas ja hea olen ka.
pikka aega olen tahtnud oma igasuguseid suuremaid ja väiksemaid, filosoofilisemaid ja igapäevaseid ja igavaid ja huvitavaid elulisi küsimusi, mõtteid ja arvamusi kirja panema hakata, niiet nüüd siis ehk alustan sellega ning äkki seekord jaksan stabiilsemat blogi üleval pidada? kes teab. kuna tegelikult, kui mõtlema hakata, aega mul tehniliselt võttes on; lausa väga palju ja ilmselgelt piisavalt, et ma jõuaksin sellele mõelda, et ma ei tohiks terved päevad suhtlusportaalides istuda ning peaksin pigem millegi tähtsama, ühiskonnale rohkem panustava asjaga tegelema (see oli muidugi nali. mul pole mingit lootustki midagi selle ühiskonna heaks teha. isegi kui ma sooviksin) ning ennast harima ja nii edasi. ühesõnaga veidi rohkem endasse tõmbuma  ning mitte nii palju teiste suhete peale mõtlema. mis ilmselt on väga raske. aga samas, kes teab, ümber on alati võimalik harjuda.
ma vingun ikkagi liiga  palju. ja eluga pole ka üldse rahul.