kirjeldus mahajäetud majast

aa, nojah, kirjanduse vihikust leiab ikka palju asju, mida ju võiks jagada, eks. lol wat
hästi lühike näeb välja siin kuidagi, tegelikult vihikus oli veidi üle lehekülje.. noh, jah. mis teha
--
Kõik teame seda teatud linnaosa, millest tavaliselt ikka eriti ei räägita, ja kui räägitakse, siis mitte just kõige paremat. Sellesse linnaossa viib buss, tavaliselt erakordselt pikk ja vahetevahel vanaaegne, punane ja kolisev. See buss on alati pilgeni täis igasuguseid inimesi: noori emasid lapsevankritega, mudilasi, koolilapsi, ärimehi, memmesid kenade kübaratega ja parme, kes pesitsevad ettearvatavalt teatud lagunenud majas, mis, kunagi oma uhkuses, oli linna teeninud ravihaiglana; nüüd laguneb. Maja ümber rajatud aed, kunagi nii ergas ja kaunis, on nüüd vaevu arusaadavalt kollane, kaetud tolmu- ja kriimustuste kihiga. Aed tundub esmapilgul terve, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et lõunapoolses ajaküljes on paara lauda vaid ühe naelaga kinnitatud - kellelegi ei valmista raskust selle eest ära kiigutamine ning värava avamine täiesti teise keskkonda: puhtalt, tsiviliseeritud tänavalt vanade kivitreppide, graffiti ja võsa paradiisi, kus vohab meeleheide, depressioon, mida teised on tundnud ja väljendanud seintel. Tõesti, need teised olid jätnud endast maha jälgi igal pool: seintel täis nende loomingut, tänavate poeesiat; telliskivitükid maas ja nende tühjalt haigutavad kohad seinades; katusekivide hunnikud ja nende alt paistvad Viru Valge pudelid... Ja vaid pikkade koridoride ja tihedalt, ühesuguselt reas palatiakende järgi võib aimata kunagise haigla hõngu.

* * *

eile nägin ma eestimaad
lilli, metsi, jõgesid
ei, valetan
nägin parm fredit
maxima ees puskarit panemas.

eile nägin ma eestimaad
lootusi, unistusi, õnne
ei, jälle valetan
nägin sihituid noori hulkumas
kaubanduskeskustes, parkides
konid suus

eile nägin ma eestimaad
võite, armastust, ilu
ei, jälle valetan
nägin tüdrukut okseloigus,
üledoose rohkem kui
aastaid ta turjal

eile nägin
ma eestimaad

----

kirjutasin mõni nädal tagasi kirjanduse tunnis luuletuse, sain alles nüüd vihiku tagasi ja mõtlesin jagada.

ülesanne oli siis meie "murelikult eestimaast ja eestlastest" teema raames teha luuletus, ükskõik, kas kritiseeriva või kiitva, negatiivse või positiivse ideega, ainsateks nõueteks olid antud ainult miinimumpikkus ning läbiv fraasi "eile nägin ma eestimaad".


 that's pretty much it for now.

noh nii et siis andestust jällegi pean paluma teilt - muidugi kui teid üldse on peale paari väga lojaalse armsa inimese, kes mu blogi tõesti regulaarselt vaatavad/loevad/naudivad. (jah paari all ma mõtlengi kahte ja te teate ilmselt ka ise, kes te olete, ning teie vaatamistest tean, kuna te mainite mulle suht tihti neid. armsad olete tehke seda veel:3 )
päris mitmest asjast tahaks kirjutada, igasuguseid teemasid olen viimasel ajal arutanud ja noh, palju jääb siin blogis ilmselt ütlemata kuna kõik enam meelde ei tule ja olen väga ebaaktiivne olnud tõepoolest. samas, kes teab, äkki oli see puhkus mulle hea. igal juhul alustan uue hooga, jehhu.

iseenesest nägin seda pilti juba tumblris ikka väga, väga kaua aega tagasi.. nüüd alles hakkasin selle peale mõtlema, kui Russiga bussis olime täna ja ta seda lõbustatult näitas. jäin tegelikult mõtlema ja jõudsin suht kiiresti selleni, mida see minu jaoks tähendab.
et see ühiskond, mis "ükssarviku tappis", tappis tegelikult kujutlusvõime.
et mina kasvasin veel üles siis - võis ka olla tingitud mu vanematest - kui lastele räägiti unejuttu ja muinasjutud olid au sees, muistenditest rääkimata ja iga Ellen Niidu ja Eno Raua raamat oli otsast lõpuni ja sõna-sõnalt peas, Lindgrenist ja sellistest rääkimata. mu 12-aastane vend muidugi kasvas samamoodi, kuulasime unejuttu ikka koos, kui ta piisavalt vanaks sai, et neist rohkem aru saada... see selleks, väga kena aeg oli see koolieelikupõlv ja kooki moosiga ja kõike head ja paremat, eksole. nüüd tehakse seda ikka kõvasti vähem...
lõpuks mõtlesin, et lastel pole enam neid muinasjutumaailmu, seda wonderlandi, hogwartsi, middle earthi, mida iganes, mis veits vanematele lastele tähtis oli.  võibolla ma mõtlen üle, aga võibolla mitte - kas siis tõesti ühiskond pole pärssinud loovust?
ja nüüd tekib siis vastuvaidlemiseks koht. äkki jsut ei ole? äkki tänu sellele ühiskonnale ja muinasjutumaailma kadumisele luuakse sellist kunsti, mida tänapäeval luuakse? nii palju küsimusi jälle.. hah.



aitab kah. millalgi jälle. hakkan kindlalt aktiivsemalt kirjutama nüüdsest. c: head ööd.