"what i do with my body does not concern you" ja tähtpäevadest juttu

räägin kõigi nimel, kes kunagi on värvinud oma juukseid, ennast needistanud, tätoveerinud või mida iganes, kasvõi küüsi lakkinud või meikinud nii, et see kellelegi ei meeldi. see on minu keha. see on minu. ma teen sellega, mida ma soovin ja kui see sulle ei sobi, siis istu mujale, ära vaata minu poole, sest isegi kui see sinu jaoks tundb ebaloomulik, veider, kole - meeldib see ilmselt mulle.
milleks üldse vinguda ja bitchida teiste inimeste kallal, ei saa aru. ka ei saa aru sellest kui küsitakse et "wtf, miks tema sulle meeldib" või materiaalsemate asjade kohta näiteks et "wtf, miks selle raamatu ostsid" või "wtf, miks sa sellistmuusikat kuulad" ja nii edasi, see n nii solvav. kui keegi/miski sulle meeldib ja sult nii küsitakse.. see on masendav, miks
1) see sinu asi on
2) see sinu arust sinu koht on üldse midagi öelda, kes sult küsis tont?
veelgi enam, miks me üldse mõistame inimesi hukka selle järgi millised nad välja näevad või mis neile meeldib? nii, nii äraleierdatud küsimus ja siiski hea asi, mida küsida. lihtsalt ei või.


ma olen kusjuures jube kuri enda peale ja ka päris mitme kalli peale, kõik on haiged, külmetunud, palavikus, jube nõme, haige olemine sakib ja eriti vaheajal. :( ma ausalt südamest soovin et kui sina kes sa seda praegu loed oled kasvõi natukenegi tõbine, saad sa kohe ilusti ruttu terveks!!!!


jõuludest nii palju et no ma ei kujuta ette, miks inimestele nad meeldivad, ma võtsin neli kilo juurde ja olen rahul ainult oma fööni ja tädi toodud inglismaa kallite šampoonide ja palsamitega (4ever hair). ja ainus päriselt  hea jõulupostitus oli "palju õnne, jeesus" mis viib järgmise teemani.
miks persse pärast me üldse jõule tähistame? enamus maailma rahvastest ei ole ju kuidagi kristlased ega midagi selle lähedastki, kas see ei peaks ometi jeesuse sünni tähistamine olema? ei, meie siin niisama muutsime püha traditsiooni pere kokku koguda ja üksteise seltsi nautida samas olles tänulikud jumal teab mille kõige eest - selle tegelikult kauni asja muutsime meie võistluseks, kes saab jõuludel kallimat nänni. lihtsalt ei saa aru, miks on sellised pühad muutunud nii... kommertslikuks? pole õige sõna, isegi ei oska seda tunnet seletada praegu.


pööripäevad. ja aastavahetus. need ausalt öeldes on asjad, mida minu arvates tuleks tähistada. talvine pööripäev kui märk sellest, et hakkab jälle aeglaselt valgemaks minema ja loodus hakkab uuesti varsti ellu ärkama, ausalt see 'tegi mu päeva' kui klassiõde saatis sõnumi , ,,head taliharjapäeva!".
ja aastavahetus samamoodi, algus uuele aastale, uuele ringile ümber Päikese, uued 365 päeva meie jaoks elada ning sama palju uusi võimalusi asju paremini teha.
enam siis ei vingu, oijah. häid jõule enam ei soovi, kuna nad pole eriti minu teema ja möödas ka juba aga kindlastiii kõigile head vana aasta lõppu, ilmselt bloggerisse ei satu enne jaanuari, niiet head pidu teile aastavahetusel või lihtsalt toredat veedetud aega! :)

mu süda
on suurem
kui su rusikas
mind sa ei lämmata
iialgi.

lappes

tegelikult ei saa aru inimeste ebaviisakusest, see on haiglane lihtsalt, kes meid selliseks õpetas? meie häbematus, trots, omakasuiha, kust see tulnud on? kas meid tõesti kasvatasid meie vanemad nii või on see kuidagi välja kujunenud selle surve tõttu, mida avaldavad noored üksteisele ja vanad noortele? millest see tingitud on?
ei oska öelda sellist asja


jõulud. jah, jõulud. nad on tõesti kohe käes. ukse taga. koputavad kui pakane.
ausalt, mul pole jõuludest midagi oodata. saaks vähemalt sõpradega olla aga ei, istume perega, mängime kodu. tore on.
vähemalt kuusk on ilus. selline lopsakas ja kena, lõhnab ka hästi, isa olevat toonud siis kui ma pohma välja magasin.
ja vähemalt kõrvitsad ja hapukurgid. niggas.

hommikul kui ärkan
olen sind täis,
mitte mingis perversses mõttes;
mu veresoontes voolad sina,
ma hingan sind sisse ja lasen sind välja
mu sees oled sina see, mis tuksub
liigun välisuksele, võtan pakist sigareti
tunnen su lõhna oma juuste, oma käte küljes



-----




okei jah klassiõel tekkis küsimus päevake tagasi. jah, kõik, mis ma siia kirjutanud olen /siin avaldanud /mida iganes, on minu enda sõnad looming arvamused mis iganes, kui ma just pole teisiti öelnud (või kui need pole laulusõnad. see on täiesti teine teema)
...whatever

lase mul olla sinu kokaiin
sind linnutiivul unustusse viin
ning kui soovidki põgeneda siit
minema ei vii sind ükski teeviit

lase mul olla sinu teepuru keenud vees
või su lemmikraamat,
see tunne sinu sees

üleeile

üleeile käisin baaris istumas
veel veidi enne üheksat
kohtusin luuletajaga
alakaaluline ning kandis prille
esitaski luulet
kuid kes teab, kas see oli tema luule
või kas see üldse oli luule
tänapäeval enam ei teegi vahet

pärast hakkasin koju minema
lumekrudin mu kontsade all
tuul mis ajas tuka sassi
bon iveri loo lõpp
naer mis kõlas üle vanalinna siiani mul kõrvus

kusagil metsas suitsetanud, neli ja pool igavikku trollis sõitnud
tegelikult oli kümme minutit
nüüd kell kolm päeval
iiveldus ja peavalu eelnevast õhtust ja ööst
paneb mõtlema, et kas on vaja
seda noort keha raisata
aga
need mõtted on peas
ainult kuni
lähed järgmine kord
mustamäele
eesmärgiga osta üks läbipaistev kotike

ja siis algab kõik algusest

mina ei ole pühapäevahommik
ei ole ka reedene päikeseloojang
ma olen öö vastu kolmapäeva
kell kaks teen kaheksandat tassi kohvi

andestust

vaid sedasamust palun teilt selle eest, et mul pole olnud mahti kirjutada siia midagi. tõsiselt kahju, nii palju ütlemata jäänud, aga samas on mu tihedalt täidetud aeg ka olnud superhästi veedetud super inimestega :)
ja siis nüüd /läeb veits poeetilisemaks/ kus jälle võimalus kirjutada, nüüd mu käsi väriseb ning süda tuksub veidi tahhükardiliselt, nüüd veel veidi ning siis olen ma vaba juba kirjutamaks, vaba peavalust ja pohmahaisust ja kõigest muust halvast

aga, diipi juttu jõudsin ka ajada, herr Sumoga
et mõtle, kuidas mees keedab hommikul riisi ning lõunaks on see juba jahtunud. siis peab ta seda praadima või midagi, kuid raisk - riis läheb jälle kõvaks, just nagu alguses, lihtsalt veidike pruunim. siis kutt paneb hommikul uuesti riisi keema, et kurat, pole ju pehme. ei jõua jälle süüa ja lõunaks juba jälle vaja praadida. nii ei saa ju üldse edasi.
 eluga meil kõigil vast sama lugu. edasi ei liigu ja nii me olemegi riisipraadijad kogu elu, ainult ühe koha peal, lihtsalt praeme ja keedame.

ja siis veel veits
need veidike, no nii 10, 12 aastat vanemad kutid, kelllel ikka "nooremast põlvkonnast ülimalt pohhui on"
mis, kurat, sa enda arust oled, see on ju tegelt küll sinu mure. kes sind pohhuistiks lubas, bljäd.

kuidas üldse kirjutada hästi? mis on "hea"?
miks peame me kirjutama luuletusi või kirjandeid või jutte kooli keskkonnas, mis seda nõnda pärsib, ja veel 45 minutiga? kuidas hinnata erinevalt kodus kirjutatud ja koolis kirjutatud töid?
mis on hea kirjatöö valem?

veits kirjanduses kirjutasin

a tglt see pole see päris mis õpetajale esitasin, veits muutsin ja värkisärki sest nüüd teised tunded mõtted idk mida iganes
ma sakin tglt jh aga tahtsin siia salvestada et ära ei kaoks

----

see hetk kui suitsuvine virvendab mul silme ees 
siis kui olime sina ja mina, üks kõigi, kõik ühe eest 
ja nüüd, käes täiesti teine situatsioon 
kui meile räägitakse 
et kui hea on olla noor 
lihtne leida armastust 
lihtne leida elule vastust
ja tõsi ta ongi, sest kõik need pahed, mõttestimulatsioon 
lükkavad sisse paraja kuradi hoo 
et üksi kuskil urkas leida oma visioon 
--
aga mis on see visioon 
see väike idee, mis meil kõigil on või olema peaks
kusagil sahtlisse kirjutatuna või märkmikku sodituna 
võib-olla ka salvestamata, lihtsalt kosmosesse heidetuna 

sellest võibolla-paremast-maailmast 
kus kõik oleks õnnelikud 
ja keegi poleks enam
see taskurätikulaps
keda üks lõngus mulle kirjeldas 
--
--
võin teile ausalt öelda
jah, sellist eestit te tahtsitegi 
ja ühiskond ei ole vittus vaid hoopis teie olete 
sest teie olete need, kellele valitsus ei meeldi 
ja teie olete need, kes kurdavad eelarvamuste üle 
ja noored pole hukas, 
so what et mõned kuskil poe taga trimpavad 
so what et eile läks fränki männikule kanepit suitsetama
so what 
so what 
so w h a  t